Chenonceaux' loss
Väga omapäraseks kujunes renessansskunst Prantsusmaal. Sõjaretkedel Itaaliasse nägid Prantsuse kuningad seal uuelaadilist kunsti ning soovides ka omal maal midagi selletaolist saavutada, kutsusid nad Prantsusmaale itaallastest kunstnikke ja arhitekte. Nii jõudis sinna ka Leonardo da Vinci, kes veetis oma viimased eluaastad kuningas Francois I õukonnas. Siiski ei suudetud Prantsusmaale “ümber istutada” itaalialikku kunsti, vaid prantsuse kunstnikud lõid oma, kauni, selge ja peene renessansskunsti, mis aga algusest peale teenis ainult valitsejaid.
Üks teisest kaunim, kerkisid lossid piki Loire'i jõe kaldaid. Tundub peaaegu uskumatuna, et tegelikkuses tõesti on olemas midagi nii muinasjutuliselt ilusat kui need lossid. Eriti usinaks muutus ehitustegevus siis, kui 1515. aastal sai valitsejaks Francois I. Kuninga jahiloss Chambord on omataolistest mõjukaim. Selle kolmekorruseline peaehitis ja tüsedate nurgatornidega tiibhooned piiravad siseõue. Müürid lõpevad ülal väikestest postikestest rinnatisega, mille tagant tõusevad fantastilise metsana tornid ja tornikesed, kõrged korstnad ja katuseaknad- kõik tihedalt kaetud kaunistustega. Selline eriline huvi katuseehitiste, eriti just katuseakende vastu jääbki edaspidi prantsuse arhitektuurile omaseks. Juba üksi nende abil võib prantsuse renessansi losse kergesti eraldada täiesti lameda katusega itaalia palazzo'dest. Äärmiselt huvitav on Chenonceaux' loss, mis oleks just nagu sillale ehitatud.
No comments:
Post a Comment