Enamiku tõeliselt toredaid asju on inimene avastanud pooljuhuslikult. Nõnda oli arvatavasti ka tuletegemise keerulise kunstiga. Arvata võib, et ürginimene, kui ta välgulöögist süttinud puud nägi, kõigepealt ehmunult punuma pistis. Aga väga kaugele ta ei jooksnud, sest inimene on uudishimulik ja uudishimulik oli ka see meie tundmatu esivanem, kes lõpuks arglikult kustumahakkava puu juurde hiilis. Ettevaatlikult haaras ta kätte ühe veel hõõguva oksatüüka ning võttis selle enesega koopasse kaasa, et oma vaprusega kaaselanike ees hoobelda. Oi, kuidas pimedas koopanurgas külma käes kössitavad hõimukaaslased teda imetlesid!
Süsi on hämmastavalt väljendusrikas materjal, temaga on mugav töötada Temaga tehtud töid on kerge parandada. Eriti asendamatu on ta suuremõõtmeliste tööde juures. Joonistada saab söega paberile, kartongile, lõuendile ... - mistahes joonistamiseks mõeldud materjalidele. Mis veel toredam, joonistussöe saamiseks ei pea ilmtingimata rahakott seljas kunstivahendite poodi tormama, sest joonistamiseks vajalikku puusütt saab hõlpsasti ka ise valmistada.
Küta ahju, korja aegsasti parajad söetükid plekkpannile, jahuta ja kasuta. Nii lihtne see ongi.
Keerulisemalt võib teha ka :)
Võetakse kaanega plekk-karp (kõige kättesaadavam on tühi ja puhas konservikarp), see täidetakse kuiva liivaga, liiva sisse pistetakse kuivatatud puuoksakesed, karp suletakse ja pannakse äsja kuumaksköetud ahju. Tänu plekk-karbile ning liivale, mis takistavad õhu liigset juurdepääsu saavadki puupulkadest söepulgad.
Kolmas, pisut "ürginimeselikum" viis on, kui ahju pandav okstekimp määritakse enne saviga kokku. Sel juhul võtab savi, mis on alati märjavõitu, pleki ja liiva rolli enda kanda. Valvas peab olema igal juhul, kuna ajavahemik, mille jooksul okstest kunstnikusüsi valmib, on erinev. Puu, mis jäägitult ära põleb, ei muutu mitte söeks vaid tuhaks
No comments:
Post a Comment