Mis on kunst?

Mis on kunst?

Sõnal kunst on mitu tähendust.
Laiem käsitleb kunstina kõiki neid inimkultuuri harusid, mis tegelevad kujundite loomise ja töötlemisega. Nii näiteks tegeleb muusika helikujunditega, kirjandus keelkujunditega, teatri-, filmi- ja tantsukukunst loovad liikuvaid ja visuaalseid kujundeid, segatuna helide ja keelekujunditega.

Piir kunsti ja mittekunsti vahel on sageli udune ja muutlik, enam vähem kindlaks saab pidada ainult viimase paari-kolme sajandi vältel Euroopas loodud käsitlust kunsti tähenduse eesmärgi ja piiride kohta.

Kitsamas mõttes mõistetakse kunsti all visuaalsete (st. nähtavate) ja suhteliselt paigalseisvate kujundite loomist. Need kujundid kannavad endas kultuurilist tähendust, mis tuleneb ühiskondlikest, religioossetest, filosoofilistest arusaamadest ja mis neid arusaamu väljendavad. Kujunditel on sageli mitmeid eri tähendusi, jällegi sõltuvalt ajaloolisest ja ühiskondlikust kontekstist.

Visuaalseid kujundeid on loodud alates inimkultuuri koidikust. Esimesteks võibki pidada algelisi tööriistu. Hilisema arengu käigus loodutest on paljud kujundid ilma otsese tarbimisväärtuseta ja mõeldud vaid vaimse ja hingelise tähenduse edasiandmiseks.Samuti on kunstiks peetud ka kujundeid, mille vormis on nähtud avalduvat teatud seaduspära või mille puhul saab nautida peent materjalitöötlust.

Läänemaist kunstikäsitlust on aidanud luua kunsti kogumine. Juba vanad kreeklased kogusid esemeid, millel nende jaoks eriline, vaimne tähendus oli. Kreekakeelsest sõnast "museion" on tuletatud kaasaegne "muuseum". Suured kollektsionäärid olid ka vanad roomlased. Religioose tähendusega esemeid koguti keskajal kloostrite ja kirikute varakambritesse. Renessansiajastust peale loodi kogusid, milledesse möödunud aegade kunstiesemete kõrval koguti ka kõike imepärast ja veidratki. Praegusel ajal on rõhuv enamus kunstiesemetest koondatud muuseumidesse või siis erakogudesse. Kõrvalmärkusena - kunstiteosed on omandanud märkimisväärse tähtsuse kapitali mahutajatena, kunst vist ainus väärtust, mille väärtus ei kõigu vaid tõuseb.

Kunsti tähenduse ja allikate kohta on sajandite vältel loodud eri teooriaid. On arvatud, et kunst tekkis kunagi maailmast parema arusaamise vajaduse tõttu. Kunstikujundite loomine aitas inimesel ümbritsevat paremini analüüsida. Samuti aitasid kujundid väljendada usulisi arusaamu. Kunst ongi sageli seotud ajaloosündmuste, religioossete muutuste ja inimmõtte arenguga.

Kuid teisalt on saksa filosoofi Immanuel Kanti (1724-1804) mõtetele toetudes peetud kunstiks ainult seda, millele on omane omakasupüüdmatu mängulisus. Kunsti süüvimine pakub inimesele vabadusetunnet ja esteetilist naudingut. Selline käsitlus saavutas ülima populaarsuse 19. ja 20. sajandil, mil levis veendumus, et ilu ja kunst on kõrgeimad eluväärtused, isegi kõrgemad kui moraal ja poliitika.

Kunsti ajaloo saab jagada stiilideks. Võib rääkida ühe kunstniku, kunstnike koolkonna, teatud piirkonna või ka ajastu käekirjast - kunstistiilist või kunstivoolust.
Stiilide alla lahterdamine on sageli vägivaldne tegevus, on kunstnikke, rühmitusi ja perioode, keda või mida kuidagi ei õnnestu raamidesse suruda. Sellegipoolest aitab selline jaotamine inimese kunstiloomingu pikka ajalugu ja tohutut mahtu paremini mõista, kuid tuleb leppida ka piiride teatud ebaselgusega.

Kunsti saab jaotada eri kunstiliikide vahel.
Võib eristada rakendusliku kallakuga kunstiharusid, nagu näiteks arhitektuur (ehituskunst), disain (kujunduskunst), tarbekunst (kunstiväärtusega tarbeesemete loomine).
Teine suurem kunstiharu on kujutav kunst - maalikunst, skulptuur ja graafika.
20. sajand on lisanud fotokunsti, tegevuskunsti (mis omab rohkesti ühisjooni teatri- ja filmikunstiga) ning päris uuena multimeediakunsti.