Polloci varasemad tööd olid mõjutatud Bentonist, kuid see mõju ei seisnenud mitte niiväga loomingu kui Bentoni loomuse mõjus. Suurt mõju avaldasid ka Mehhiko muralistid, eriti kohtumine David Alfaro Siqueirosega. Hiljem ka Picassost ja sürrealism (eriti Joan Miró).
1938. aastal asus Pollock tööle föderaalse kunstiprojekti heaks ja olenemata oma vastuolust sellesse õnnestus tal sinna jääda kuni projekti lõpuni 1943. aastal. 1943 toimus New Yorgis ka Pollocki esimene personaalnäitus ja Pollock sõlmis aastase lepingu tolleaegse New Yorgi kõige prestiižikama kunstikoguja Peggy Guggenheimiga.
Guggenheimi galerii grupinäitusel avastas Pollocki tööd ka kunstikriitik Clement Greenberg, kellele Pollock hilisem kuulsus suuresti tänu võlgneb.
Pollocki stuudioMitmed aastad raviti Pollockil alkoholismi ja depressiooni, ning sel ajal tutvus ta Carl Jungi teooriatega, mille alusel hakkas ta välja töötama oma isikupärast maalimisviisi.
1945. aasta oktoobris abiellus ta oma kauaaegse kunstnikust kallima Lee Krasneriga, misjärel koliti Springsi East Hamptonis New Yorgi osariigis. Elukohaks sai puust maja, mille lähedal asuvast küünist sai peagi Pollocki stuudio.
Küün oli täiuslik stuudio Pollockile, katsetamaks voolava värviga. Ta hakkas lõuendeid põrandale asetama ja leiutas nõnda tehnika, mis sai nimeks dripping ('tilkuv'). Selle tehnika tõttu sai Pollock hiljem nimeks "Jack the dripper" (nimetuse andis ajakiri Time ühes oma 1956. aasta väljaandes).
Pollocki loodud tehnika oli ka üheks alusepaniaks action paintingu ('tegevusmaal') mõistele.
Pollock hukkus 11. augustil 1956. aastal autoavariis. Temaga ühes autos viibisid Edith Metzger ja Ruth Kligman, kellest esimene samuti hukkus.
allikas: www.chrisrrau.wordpress.com
POLLOCKI WEB:
http://www.jacksonpollock.org/
Dripping ('tilgutamine') on tehnika, mille leiutas Jackson Pollock aastatel 1946–1947. Seda tehnikat kasutades sai ta põhjendada oma teoste suuri mõõtmeid ja seda, et see mis lõuendile jõuab, ei ole pilt, vaid tegevus.
Tehnika seisneb selles, et värv jõuab lõuendile auklikust kastist välja voolates. Värvi lõuendile kandmiseks kasutatakse tihti ka keppe, nugasid, kellusid või muid esemeid, millega on võimalik värviniresid lõuendile kanda.
Pollock kirjeldas tehnikat 1947. aastal nõnda: "Minu maal ei tule molbertilt. Ma pingutan oma lõuendi enne alustamist harva raamile. Eelistan seda asetada otse seinale või maha. Vajan kõva pinna vastupanu. Maapinnal tunnen end vabamalt, maalile lähemal, tunnen, et osalen selles suuremal määral, sedamööda, kuidas võin kõndida ümber terve maali, töötada selle kallal kõigist neljast küljest ning olla otseses mõttes maali sees. See sarnaneb Lääne indiaanlaste liivamaalingumeetodiga. Hoidun endiselt traditsiooniliste töövahendite – molberti, paleti, pintslite – eest. Ma eelistan keppe, kellusid, nuge ning vedelat värvi, mis tilgub, või siis pakse liivast, klaasikildudest või muudest segatud materjalidest värvikihte."
