Keraamiline plaat+salvräti motiiv+vesi+pva-vee lahus= ilus kaunistus plaaidl. Analoogiliselt võib dekoreerida seinu, nõusid, tekstiil, puitu, metalli, klaasi jm. PVA ja vee lahuse asemel saab kasutada ka spetsiaalseid lakke.
Monday, October 31, 2011
Keraamilise plaadi kaunistamine salvräti-tehnikas
Keraamiline plaat+salvräti motiiv+vesi+pva-vee lahus= ilus kaunistus plaaidl. Analoogiliselt võib dekoreerida seinu, nõusid, tekstiil, puitu, metalli, klaasi jm. PVA ja vee lahuse asemel saab kasutada ka spetsiaalseid lakke.
Hea idee: kaardid pabermassist loodusmatrejalidega
Aseta pabermass kandikule ja pigista lamedaks, kinnita kaunistused (puulehed või jõulude ajal kuuseoks ja sädelevad paelad vm liimi abil), pigista svammiga üleliigne vesi välja ja jäta kuivama. Kuiv pilt liimi värvilisele kaarditoorikule.
Teeme ise värvi: kliister
KLIISTER= vesi+kartulijahu ehk tärklis
Tee nii:
1. Sega 2 supilusikat kartulijahu ehk tärklist 1/2 klaasis külma veega.
2. Keeda 1/2 liitrit vett potis.
3. Vala hoolega segades külmas vees lahustatud tärklis keevasse vette.NB! Sega pidevalt ja hoolega. Ära keeda, vaid sega vajaliku tihedusega kisell ning tõsta pott tule pealt.
4. Toonimiseks lisa kliistrile guassi või akvarelli.
5. Sega värv ühtlaseks ja maali. Kliister asendab nii värvi kui ka liimi. Sobibi segatehnikas tööde tegemiseks.
Tärklis – taime turvaline tagavara
allikas: http://www.loodusajakiri.ee/
Tärklis ehk rahvapäraselt kartulijahu on tavaline toiduaine. Tervisliku toitumise seisukohalt peaks tärklis katma suure osa organismi energiavajadusest. Paljudele meenub kissell ja kliister, mõnele isegi tärgeldatud pesu, aga vähesed seostavad tärklisega ahjusooja leiva lõhna ja jumekat palet.
Tärklis on taimne varusüsivesik, mis koosneb glükoosijääkidest. Teda leidub kahe põhivormina: amüloosi ja amülopektiinina. Amüloosi molekulmass on tunduvalt väiksem, võrreldes amülopektiiniga. Amüloosi ahelad ei harune, kuid pole ka tavamõttes sirged, sest nad keerduvad spiraalselt. Amülopektiini ahelad on tugevalt harunenud: külgosad eralduvad iga kaheksa kuni üheksa jäägi tagant, pealegi kordub sama külgahelates. Nii moodustubki väga ruumikas ja haruline struktuur. Tavaliselt langeb tärklises 10–20% amüloosi ja 80–90% amülopektiini arvele.
Taim talletab tärklisevarud kas viljadesse, seemnetesse, mugulatesse või juurtesse, harva isegi tüvesse. Toorestes puu- ja aedviljades on tärklist esialgu rohkem, viljade küpsemisel muutub osa sellest suhkruteks (teraviljadega on vastupidi: nende valmides teriste tärklisesisaldus suureneb).
Tärklise hüdrolüüs algab ahela otstes, harunemiskohti ühendavad keemilised sidemed on vastupidavamad. Osaliselt hüdrolüüsunud tärklis moodustab dekstriinide segu. Et dekstriinide vesilahused nakkuvad hästi, siis sobivad need liimide valmistamiseks. Kuid dekstriinid on olulised ka söödava seisukohalt, näiteks pagaritoodete puhul. Küpseva toote pinnal on temperatuur kõrge, just seal algab tärklise lagunemine dekstriinideks ja teisteks ühenditeks, mis koosmõjus valkudega annavadki leivale-saiale ilusa pruunika kooriku, omapärase maitse ning lõhna. Küpsetise pealispinnast on suur hulk vett lendunud, seevastu sisus jagub seda piisavalt. Moodustuv koorik takistab vee aurumist ning kõrgel temperatuuril seovad kliisterdavad tärkliseterad vett. Seetõttu on rikkaliku veesisaldusega pagaritooted tundlikud niiskusreþiimi suhtes: hoiad leiba-saia kuivas, kaotavad need liigselt vett ning muutuvad tahkeks; säilitad niiskes – lähevad hallitama.
Omaette probleem on tärklise vananemine. See mõjutab just ruumilise ehitusega amülopektiini struktuuri, mis omakorda halvendab leiva kvaliteeti ja maitset. Mõõdukal kuumutamisel amülopektiini struktuur taastub, mis jällegi kajastub pagaritoote maitseomadustes: röstitud leib ja sai omandavad taas meeldiva lõhna ja maitse.
Saab siirupit ja kliistrit. Siirupivalmistajad on võtnud eeskujuks küpsevates puuviljades toimuva: nad lagundavad tärklist vastavate ensüümide abil. Toorainena kasutatakse kas maisi- või kartulitärklist. Tärklisest tehtud siirup on kreemja värvusega veniv magusamaitseline vedelik. Venivaks teevad selle dekstriinid, magusaks aga suhkrud (glükoos, maltoos). Tärklise lõplik lagunemine glükoosiks kaitseb taimi külmumise eest: külmavõetud kartulimugulad ongi seetõttu magusad. Taimedes ladestub tärklis kihilise ehitusega teradena, mille kuju sõltub liigist. Nii on kartulist pärinevad tärklisekogumid ovaalsed, maisi ja riisi süsivesikutevarud moodustavad aga hulknurkseid struktuure. Erinevused on ka terade mõõtmetes, kusjuures tööstuses hinnatakse rohkem suuremõõtmelisi tärkliseterasid. Muide, just suured terad annavad tärklisele valguse käes ka erilise helgi. Suurema teraga on nisu-, maisi- ja kartulitärklis, seevastu riisitärklise terad on väiksemad.
Külmas vees tärkliseterad ei lahustu, kuid punduvad. Kõrgemal temperatuuril (50–70 oC) hakkavad nad vee toimel tugevasti paisuma, terade maht üha suureneb, kuni lõpuks nad lagunevad ning tekib kleepjas lahus. Seda tärklise omadust kasutatakse nii kisselli keetes kui ka kliistrit tehes. Arvestama peab sedagi, et pikka aega seisnud kartulijahu hakkab oma kliisterdamisomadusi kaotama. Vahel tuleb aga tärklise kliisterdumist toiduainetes lausa vältida: näiteks makaronides, mida valmistatakse tainast ning kuivatatakse mitu tundi mõõdukas soojuses.
Inimesele vajalik, kuid liialdada ei maksa. Inimtoidu koostises on tärklis asendamatu. Põhiosa toiduga saadavatest süsivesikutest peaksime saama ja tegelikult saamegi tärklisena. Igapäevane menüü pakub kuhjaga näiteid: kartul, leib-sai, makaronid, banaanid jne. Ei maksa siiski unustada, et suhkrutega samamoodi annab ka grammi tärklise lõplik lagunemine meile ligikaudu neli kilokalorit energiat. Tärklise lõhustamisel on oma osa nii vastavatel seedeensüümidel kui ka mao happelisel keskkonnal. Seedekulgla mitmes kohas toimib ensüüm amülaas, mis lagundab hiiglaslikke tärklise molekule järk-järgult aina väiksemateks osisteks, kuni glükoosini välja. Et amülaasi leidub süljeski, siis tunneme leivatükki pikemat aega mäludes suus lõpuks magusat maitset. Ammustel aegadel keerasid taluperenaised leivatükikese linasesse riidesse ja pistsid väikelapsele suhu. Süljes leiduv amülaas lõhustas vähehaaval leiva tärklise magusamaitselisteks ühenditeks, mis leevendasid lapse magusaisu.
Tee nii:
1. Sega 2 supilusikat kartulijahu ehk tärklist 1/2 klaasis külma veega.
2. Keeda 1/2 liitrit vett potis.
3. Vala hoolega segades külmas vees lahustatud tärklis keevasse vette.NB! Sega pidevalt ja hoolega. Ära keeda, vaid sega vajaliku tihedusega kisell ning tõsta pott tule pealt.
4. Toonimiseks lisa kliistrile guassi või akvarelli.
5. Sega värv ühtlaseks ja maali. Kliister asendab nii värvi kui ka liimi. Sobibi segatehnikas tööde tegemiseks.
Tärklis – taime turvaline tagavara
allikas: http://www.loodusajakiri.ee/
Tärklis ehk rahvapäraselt kartulijahu on tavaline toiduaine. Tervisliku toitumise seisukohalt peaks tärklis katma suure osa organismi energiavajadusest. Paljudele meenub kissell ja kliister, mõnele isegi tärgeldatud pesu, aga vähesed seostavad tärklisega ahjusooja leiva lõhna ja jumekat palet.
Tärklis on taimne varusüsivesik, mis koosneb glükoosijääkidest. Teda leidub kahe põhivormina: amüloosi ja amülopektiinina. Amüloosi molekulmass on tunduvalt väiksem, võrreldes amülopektiiniga. Amüloosi ahelad ei harune, kuid pole ka tavamõttes sirged, sest nad keerduvad spiraalselt. Amülopektiini ahelad on tugevalt harunenud: külgosad eralduvad iga kaheksa kuni üheksa jäägi tagant, pealegi kordub sama külgahelates. Nii moodustubki väga ruumikas ja haruline struktuur. Tavaliselt langeb tärklises 10–20% amüloosi ja 80–90% amülopektiini arvele.
Taim talletab tärklisevarud kas viljadesse, seemnetesse, mugulatesse või juurtesse, harva isegi tüvesse. Toorestes puu- ja aedviljades on tärklist esialgu rohkem, viljade küpsemisel muutub osa sellest suhkruteks (teraviljadega on vastupidi: nende valmides teriste tärklisesisaldus suureneb).
Tärklise hüdrolüüs algab ahela otstes, harunemiskohti ühendavad keemilised sidemed on vastupidavamad. Osaliselt hüdrolüüsunud tärklis moodustab dekstriinide segu. Et dekstriinide vesilahused nakkuvad hästi, siis sobivad need liimide valmistamiseks. Kuid dekstriinid on olulised ka söödava seisukohalt, näiteks pagaritoodete puhul. Küpseva toote pinnal on temperatuur kõrge, just seal algab tärklise lagunemine dekstriinideks ja teisteks ühenditeks, mis koosmõjus valkudega annavadki leivale-saiale ilusa pruunika kooriku, omapärase maitse ning lõhna. Küpsetise pealispinnast on suur hulk vett lendunud, seevastu sisus jagub seda piisavalt. Moodustuv koorik takistab vee aurumist ning kõrgel temperatuuril seovad kliisterdavad tärkliseterad vett. Seetõttu on rikkaliku veesisaldusega pagaritooted tundlikud niiskusreþiimi suhtes: hoiad leiba-saia kuivas, kaotavad need liigselt vett ning muutuvad tahkeks; säilitad niiskes – lähevad hallitama.
Omaette probleem on tärklise vananemine. See mõjutab just ruumilise ehitusega amülopektiini struktuuri, mis omakorda halvendab leiva kvaliteeti ja maitset. Mõõdukal kuumutamisel amülopektiini struktuur taastub, mis jällegi kajastub pagaritoote maitseomadustes: röstitud leib ja sai omandavad taas meeldiva lõhna ja maitse.
Saab siirupit ja kliistrit. Siirupivalmistajad on võtnud eeskujuks küpsevates puuviljades toimuva: nad lagundavad tärklist vastavate ensüümide abil. Toorainena kasutatakse kas maisi- või kartulitärklist. Tärklisest tehtud siirup on kreemja värvusega veniv magusamaitseline vedelik. Venivaks teevad selle dekstriinid, magusaks aga suhkrud (glükoos, maltoos). Tärklise lõplik lagunemine glükoosiks kaitseb taimi külmumise eest: külmavõetud kartulimugulad ongi seetõttu magusad. Taimedes ladestub tärklis kihilise ehitusega teradena, mille kuju sõltub liigist. Nii on kartulist pärinevad tärklisekogumid ovaalsed, maisi ja riisi süsivesikutevarud moodustavad aga hulknurkseid struktuure. Erinevused on ka terade mõõtmetes, kusjuures tööstuses hinnatakse rohkem suuremõõtmelisi tärkliseterasid. Muide, just suured terad annavad tärklisele valguse käes ka erilise helgi. Suurema teraga on nisu-, maisi- ja kartulitärklis, seevastu riisitärklise terad on väiksemad.
Külmas vees tärkliseterad ei lahustu, kuid punduvad. Kõrgemal temperatuuril (50–70 oC) hakkavad nad vee toimel tugevasti paisuma, terade maht üha suureneb, kuni lõpuks nad lagunevad ning tekib kleepjas lahus. Seda tärklise omadust kasutatakse nii kisselli keetes kui ka kliistrit tehes. Arvestama peab sedagi, et pikka aega seisnud kartulijahu hakkab oma kliisterdamisomadusi kaotama. Vahel tuleb aga tärklise kliisterdumist toiduainetes lausa vältida: näiteks makaronides, mida valmistatakse tainast ning kuivatatakse mitu tundi mõõdukas soojuses.
Inimesele vajalik, kuid liialdada ei maksa. Inimtoidu koostises on tärklis asendamatu. Põhiosa toiduga saadavatest süsivesikutest peaksime saama ja tegelikult saamegi tärklisena. Igapäevane menüü pakub kuhjaga näiteid: kartul, leib-sai, makaronid, banaanid jne. Ei maksa siiski unustada, et suhkrutega samamoodi annab ka grammi tärklise lõplik lagunemine meile ligikaudu neli kilokalorit energiat. Tärklise lõhustamisel on oma osa nii vastavatel seedeensüümidel kui ka mao happelisel keskkonnal. Seedekulgla mitmes kohas toimib ensüüm amülaas, mis lagundab hiiglaslikke tärklise molekule järk-järgult aina väiksemateks osisteks, kuni glükoosini välja. Et amülaasi leidub süljeski, siis tunneme leivatükki pikemat aega mäludes suus lõpuks magusat maitset. Ammustel aegadel keerasid taluperenaised leivatükikese linasesse riidesse ja pistsid väikelapsele suhu. Süljes leiduv amülaas lõhustas vähehaaval leiva tärklise magusamaitselisteks ühenditeks, mis leevendasid lapse magusaisu.
Pollocki tehnika
Jackson Pollock (28. jaanuar 1912 Cody, Wyoming – 11. august 1956 East Hampton, New York) oli Ameerika Ühendriikide kunstnik, action paintingu tuntuim esindaja
Polloci varasemad tööd olid mõjutatud Bentonist, kuid see mõju ei seisnenud mitte niiväga loomingu kui Bentoni loomuse mõjus. Suurt mõju avaldasid ka Mehhiko muralistid, eriti kohtumine David Alfaro Siqueirosega. Hiljem ka Picassost ja sürrealism (eriti Joan Miró).
1938. aastal asus Pollock tööle föderaalse kunstiprojekti heaks ja olenemata oma vastuolust sellesse õnnestus tal sinna jääda kuni projekti lõpuni 1943. aastal. 1943 toimus New Yorgis ka Pollocki esimene personaalnäitus ja Pollock sõlmis aastase lepingu tolleaegse New Yorgi kõige prestiižikama kunstikoguja Peggy Guggenheimiga.
Guggenheimi galerii grupinäitusel avastas Pollocki tööd ka kunstikriitik Clement Greenberg, kellele Pollock hilisem kuulsus suuresti tänu võlgneb.
Pollocki stuudioMitmed aastad raviti Pollockil alkoholismi ja depressiooni, ning sel ajal tutvus ta Carl Jungi teooriatega, mille alusel hakkas ta välja töötama oma isikupärast maalimisviisi.
1945. aasta oktoobris abiellus ta oma kauaaegse kunstnikust kallima Lee Krasneriga, misjärel koliti Springsi East Hamptonis New Yorgi osariigis. Elukohaks sai puust maja, mille lähedal asuvast küünist sai peagi Pollocki stuudio.
Küün oli täiuslik stuudio Pollockile, katsetamaks voolava värviga. Ta hakkas lõuendeid põrandale asetama ja leiutas nõnda tehnika, mis sai nimeks dripping ('tilkuv'). Selle tehnika tõttu sai Pollock hiljem nimeks "Jack the dripper" (nimetuse andis ajakiri Time ühes oma 1956. aasta väljaandes).
Pollocki loodud tehnika oli ka üheks alusepaniaks action paintingu ('tegevusmaal') mõistele.
Pollock hukkus 11. augustil 1956. aastal autoavariis. Temaga ühes autos viibisid Edith Metzger ja Ruth Kligman, kellest esimene samuti hukkus.
allikas: www.chrisrrau.wordpress.com
POLLOCKI WEB:
http://www.jacksonpollock.org/
Dripping ('tilgutamine') on tehnika, mille leiutas Jackson Pollock aastatel 1946–1947. Seda tehnikat kasutades sai ta põhjendada oma teoste suuri mõõtmeid ja seda, et see mis lõuendile jõuab, ei ole pilt, vaid tegevus.
Tehnika seisneb selles, et värv jõuab lõuendile auklikust kastist välja voolates. Värvi lõuendile kandmiseks kasutatakse tihti ka keppe, nugasid, kellusid või muid esemeid, millega on võimalik värviniresid lõuendile kanda.
Pollock kirjeldas tehnikat 1947. aastal nõnda: "Minu maal ei tule molbertilt. Ma pingutan oma lõuendi enne alustamist harva raamile. Eelistan seda asetada otse seinale või maha. Vajan kõva pinna vastupanu. Maapinnal tunnen end vabamalt, maalile lähemal, tunnen, et osalen selles suuremal määral, sedamööda, kuidas võin kõndida ümber terve maali, töötada selle kallal kõigist neljast küljest ning olla otseses mõttes maali sees. See sarnaneb Lääne indiaanlaste liivamaalingumeetodiga. Hoidun endiselt traditsiooniliste töövahendite – molberti, paleti, pintslite – eest. Ma eelistan keppe, kellusid, nuge ning vedelat värvi, mis tilgub, või siis pakse liivast, klaasikildudest või muudest segatud materjalidest värvikihte."
Polloci varasemad tööd olid mõjutatud Bentonist, kuid see mõju ei seisnenud mitte niiväga loomingu kui Bentoni loomuse mõjus. Suurt mõju avaldasid ka Mehhiko muralistid, eriti kohtumine David Alfaro Siqueirosega. Hiljem ka Picassost ja sürrealism (eriti Joan Miró).
1938. aastal asus Pollock tööle föderaalse kunstiprojekti heaks ja olenemata oma vastuolust sellesse õnnestus tal sinna jääda kuni projekti lõpuni 1943. aastal. 1943 toimus New Yorgis ka Pollocki esimene personaalnäitus ja Pollock sõlmis aastase lepingu tolleaegse New Yorgi kõige prestiižikama kunstikoguja Peggy Guggenheimiga.
Guggenheimi galerii grupinäitusel avastas Pollocki tööd ka kunstikriitik Clement Greenberg, kellele Pollock hilisem kuulsus suuresti tänu võlgneb.
Pollocki stuudioMitmed aastad raviti Pollockil alkoholismi ja depressiooni, ning sel ajal tutvus ta Carl Jungi teooriatega, mille alusel hakkas ta välja töötama oma isikupärast maalimisviisi.
1945. aasta oktoobris abiellus ta oma kauaaegse kunstnikust kallima Lee Krasneriga, misjärel koliti Springsi East Hamptonis New Yorgi osariigis. Elukohaks sai puust maja, mille lähedal asuvast küünist sai peagi Pollocki stuudio.
Küün oli täiuslik stuudio Pollockile, katsetamaks voolava värviga. Ta hakkas lõuendeid põrandale asetama ja leiutas nõnda tehnika, mis sai nimeks dripping ('tilkuv'). Selle tehnika tõttu sai Pollock hiljem nimeks "Jack the dripper" (nimetuse andis ajakiri Time ühes oma 1956. aasta väljaandes).
Pollocki loodud tehnika oli ka üheks alusepaniaks action paintingu ('tegevusmaal') mõistele.
Pollock hukkus 11. augustil 1956. aastal autoavariis. Temaga ühes autos viibisid Edith Metzger ja Ruth Kligman, kellest esimene samuti hukkus.
allikas: www.chrisrrau.wordpress.com
POLLOCKI WEB:
http://www.jacksonpollock.org/
Dripping ('tilgutamine') on tehnika, mille leiutas Jackson Pollock aastatel 1946–1947. Seda tehnikat kasutades sai ta põhjendada oma teoste suuri mõõtmeid ja seda, et see mis lõuendile jõuab, ei ole pilt, vaid tegevus.
Tehnika seisneb selles, et värv jõuab lõuendile auklikust kastist välja voolates. Värvi lõuendile kandmiseks kasutatakse tihti ka keppe, nugasid, kellusid või muid esemeid, millega on võimalik värviniresid lõuendile kanda.
Pollock kirjeldas tehnikat 1947. aastal nõnda: "Minu maal ei tule molbertilt. Ma pingutan oma lõuendi enne alustamist harva raamile. Eelistan seda asetada otse seinale või maha. Vajan kõva pinna vastupanu. Maapinnal tunnen end vabamalt, maalile lähemal, tunnen, et osalen selles suuremal määral, sedamööda, kuidas võin kõndida ümber terve maali, töötada selle kallal kõigist neljast küljest ning olla otseses mõttes maali sees. See sarnaneb Lääne indiaanlaste liivamaalingumeetodiga. Hoidun endiselt traditsiooniliste töövahendite – molberti, paleti, pintslite – eest. Ma eelistan keppe, kellusid, nuge ning vedelat värvi, mis tilgub, või siis pakse liivast, klaasikildudest või muudest segatud materjalidest värvikihte."
Subscribe to:
Posts (Atom)